Väljakutse Tallinnale
Helsingi Rootsi kuningaid oli Gustav Vasa Toomkirik
Helsingi sünnilugu on Tallinnaga tihedalt seotud. Linnast pidi tulema konkureeriv kaubasadam, mille kaudu Rootsi kuningriiki pidi jõudma muu hulgas ka Tallinnast endast pärit kaup.
Üks kõigi aegade tähtsamaid Rootsi kuningaid oli Gustav Vasa (valitses aastatel 1523–1560). Tema sihiks oli kuningriigi võimsuse suurendamine ja selle rikkuse kasvatamine. Kaubandus oli riigile oluline sissetulekuallikas ning Tallinn Läänemere põhjaosa tähtsaim kaubanduskeskus. Seega oli igati loogiline tegu rajada Tallinnaga konkureeriv sadamalinn. Sobiv koht leiti otse üle mere Soome lahe vastaskaldal.
Helsingile pandi alus 12. juunil 1550. aastal, tänase Vanhankaupunginlahti ääres Vantaanjoe suudmes. Varjuline laht pakkus laevadele head ankrupaika ning samas kulges piki rannikut Soome tähtsaim maantee – Kuninkaantie (kuningatee), mis viis Turust Viiburisse. Vantaanjoe kosk (siit on pärit ka linna rootsikeelne nimi Helsingfors ehk Helsingi kosk) andis võimaluse veeenergia kasutamiseks. Koht tundus uue linna jaoks igati soodus.
Plaanid olid suured. Valitud maa-alal ei asunud muud kui mõni üksik rannarootsi kaluriküla, kuid Gustav I Vasa otsustas toimiva sadamalinna rajada ühe hoobiga. Kuninga käsul pidid kõik Porvoo, Tammisaare, Ulvila (tänane Pori) ja Rauma linnakodanikud üle kolima uude linna. Käsk oli antud, kuid alamad punnisid vastu. Väike hulk inimesi koliski üle Helsingisse, kuid ka neist pöördus enamik vähehaaval kodulinna tagasi. Rootsi kuningriigi huvi Helsingi vastu kadus, kui Tallinnast sai Liivi sõjas Rootsi liitlane ja mingis mõttes ka Rootsi linn.
Suure hurraaga rajatud Helsingi mandus väikseks kauplemiskohaks, mille ainsaks tähelepanuväärseks sündmuseks sai tulekahju. Nimelt ratsutas Tallinna piiranud Vene vägede kasakaüksus üle kinnikülmunud Soome lahe ja põletas Helsingi maha.
UUS KATSE VIRONNIEMIL
Vanhankaupunginlahti ei olnud tegelikult õnnestunult valitud sadamakoht. Maapind kerkis, jõgi kandis suudmesse rohkelt muda ning laevad muutusid aja jooksul suuremaks, mistõttu sisenemine sopilisse lahte ja randumine linnakai ääres muutusid järjest raskemaks.
Sel ajal valitses Rootsit juba kuninganna Kristina. Tema õukonnas ebasoosingusse langenud kõrgaadlik Per Brahe saadeti troonist kaugemale ehk kuningriigi äärealale Soome. Per Brahe oli Soome kindralkuberner aastatel 1637–1640 ja 1648–1654. Energiline mees jõudis ka pealinnast kaugel palju ära teha, näiteks rajas ta kokku 10 linna ja aastal 1640 Turusse Rootsi kolmanda ülikooli. Kuningriigi ülejäänud ülikoolid asusid Uppsalas ja Tartus (1632).
1640. aastal taasasutas Per Brahe Helsingi. Uus linn ehitati Viron niemisse tänase Senaatorintori ja Kruununhaka kohale. Vana Helsingi lihtsalt hüljati. Uude Helsingisse rajas Brahe ka triviaalkooli.
Linna uus asukoht oli parem, laevateed jäid saarestiku kaitse alla ja pinnas oli ehitamiseks sobilikum kui Vanhankaupungi rannal. Õitsele Helsingi siiski ei puhkenud.
Linna pani taas proovile suur Põhjasõda. Kõigepealt saabus katk (1710), mis tappis kaks kolmandikku linnaelanikest ehk 1185 inimest. Seejärel põletas linna maha oma armee (1713), mille järel varemetesse asusid elama venelased 1713–1721. Pärast Uusikaupunki rahu 1721. aastal hakati siiski uuesti ehitama, järgides varem paikapandud linnaplaani. Kõigest hoolimata oli Helsingi jätkuvalt väike ja kõrvaline koht ning jäi selliseks veel pikaks ajaks.
MEREKINDLUS SÜNNITAS LINNA
Rootsi ja Venemaa suhted ei paranenud ka pärast Põhjasõda. Vahelduva eduga peeti mitu väiksemat sõda. 1743. aastal sõlmitud Turu rahuga kaotas Rootsi Kymijoest ida pool asuvad alad ning piirilinnaks sai Loviisa. Kindlustatud Hamina kaotus vajas vastumeetmeid ja nii alustatigi kahe merekindluse rajamist, millest üks ehitati Loviisa ja teine Helsingi kaitseks. Kuna teed olid ajastule omaselt kehvad, siis hoolimata sellest, kes keda ründas, oli varustusteenistust kõige parem organiseerida otse laevadelt – kulges ju peamine maantee piki Soome lahe põhjarannikut. Nii Venemaal kui Rootsil olid tugevad laevastikud, mis mõeldud just saarestikus navigeerimiseks ning Rootsi laevadel läks Soome lahe rannikul vaja tugipunkti. Tugipunkt sai nimeks Sveaborg ehk Rootsilinn, tänapäeval tuntud kui Suomenlinna.
Sveaborgi ehitamist alustati 1743. aastal ehk kohe pärast Turu rahu sõlmimist. Ehitustööd kestsid aastakümneid. Plaanid olid nii suured, et Rootsi ajal ei saanudki kindlus täiesti valmis.
Võib julgelt öelda, et just kindluse ehitustööd lõid Helsingi. Tööliste ja sõjaväelaste arv ulatus tuhandetesse. Helsingi kaupmeeste ja käsitööliste toodangu järele valitses suur nõudlus. Kindlusesaare ja laevastiku ohvitserid tõid kaasa ennenägematu uudse eluviisi ja ka aadlikud jätkasid kuningriigi äärealal harjumuspärast elustiili. Väidetavalt tutvustas just Sveaborgi garnison kohalikele selliseid moodsaid uuendusi nagu sirelipõõsas aiakaunistusena või puumajade ja välikäimlate värvimise komme.
HELSINGIL VEDAS
Rootsi viimane Vasade dünastia valitseja Gustav IV Adolf ei olnud kuigi võimekas strateeg. 1808.– 1809. a toimunud Soome sõda tõi Rootsile kaotuse. 1807.–1808. a talvel asus enamus Soomes paiknevast Rootsi sõjaväest turvaliselt Sveaborgi müüride taga. Kevadel oli plaanis alustada rünnakut ning ajada venelased maalt välja. Venelaste edasiliikumine oli siiski olnud nii kiire, et ka viimased üksused nende armeest oli jõudnud juba Oulu alla. Ainuüksi kohaliku garnisoni jõududega ründamine ei oleks olnud mõttekas. Seega sõlmis kindluse komandant Helsingi vallutanud venelastega relvarahu, jäädes lootma kevadel Rootsist oodatavale abiväele. Talv oli aga erakorselt karm, kevad külm ja veel maikuus püsis meri jääs. Sveaborg koos seal paiknevate Rootsi armee väeüksustega andis alla.
Sõda läks Helsingist üle kahjustusi tekitamata, kuid 1809. aastal laastas linna suur tulekahju. Soome linnad ehitati puidust, mitte kivist nagu hansakaupmeeste majad Tallinnas. Kõik tolleaegsed puitasumid said perioodiliselt tulekahjude käes suuremal või vähemal määral kannatada. Pärast põlenguid ehitati majad uuesti üles.
Traditsiooniliselt oli Soome pealinna au kuulunud Turule, mille saarestik tagas hea ühenduse Stockholmiga – suvel mööda laeva- ja talvel jääteed. Tsaar Aleksander I soovis aga Soome liita oma keisririigiga. Niisiis sai Soomest autonoomne suurvürstiriik ning Vene tsaarist Soome suurvürst.
Vastne riik vajas uut juhtimisaparaati, mida liigse läheduse tõttu Rootsiga ei tahetud Turusse jätta. Uus pealinn otsustati teha Helsingisse. Kindlasti mõjutas valikut see, et riigi tähtsaim kindlus asus just Helsingi all. Nüüd ei kutsutud seda enam Sveaborgiks, vaid Viaporiks. Lõplik muutus leidis aset 1819. aastal, mil kogu suurvürstiriigi juhtimine kolis Helsingisse. Vana pealinn Turu sai 1827. aasta tulekahjus rängalt kannatada ja nii võeti vastu otsus ka ülikool uude pealinna üle viia.
Suurvürstiriigi uus pealinn vajas uut ja esinduslikku ilmet. Ülesannet lihtsustas asjaolu, et paljud vanad ehitised olid maha põlenud. Joonistati uus linnaplaan ja endine Tallinna linnaarhitekt C. L. Engel sai ülesande kujundada uhiuus keskus. Senaatorintori ja toomkirik on just sellest ajast pärit suurehitised.
AEGLASELT KASVAV LINN
Aastal 1808 oli Helsingis vaid 2500 elanikku, aastal 1830 umbes 11 110 ja veel 1870. aastal kõigest 32 113 inimest. Pärast seda hakkasid asjad liikuma ja linna areng sai sisse uue hoo: igal aastal kolis Helsingisse umbes 5000–6000 uut elanikku. Aastal 1900 loendati juba 93 217 linnakodanikku ja 1910. aastaks oli vastav arv tõusnud üle 140 000. Helsingi oli kiiresti muutunud arvestatavaks terviklikuks linnaks.
Helsingi oli algselt Helsingfors, rootsikeelne linn. Aastal 1870 rääkis Helsingi elanikest emakeelena soome keelt 26% ja rootsi keelt 57%. Aastatuhade vahetusel muutusid keelesuhted nii, et soomekeelseid elanikke oli 50,8% ja rootsikeelseid 42,6%. Helsingist oli märkamatult saanud soomekeelne linn. Esialgu võis aga täheldada tugevat sotsiaalset eristumist: soome keelt rääkis eelkõige alamklass – töölised ja teenijad, samas kui majandus- ja hariduselu juhtimine oli rootsi keelt rääkiva elanikkonna osa käes.
Tänapäeval on Helsingis 601 035 elanikku, neist räägib emakeelena soome keelt on 82,5% ja rootsi keelt 6%.
TEKST ANTTI SARASMO; FOTOD SUOMENLINNAN HOITOKUNNAN KUVA-ARKISTO/ESKO JÄMSÄ, HELSINGIN KAUPUNGIN MATKAILU- JA KONGRESSITOIMISTO/PAUL WILLIAMS
Lue lisää samasta aiheesta
