15.12.2011 | Ajalugu

Sõjatanner Lapimaa

Rahuläbirääkimistele eelnes 1944. aasta suvel Nõukogude Liidu suurrünnak Karjala kannasele. Võõrväed õnnestus viimasel hetkel peatada Tali ja Ihantala külade juures. Sealses järvederohkes piirkonnas oleksid punasoomlased võinud rahulikult laiali hargneda ning liikuda mitut teed pidi edasi kõikjale Lõuna-Soome. Taoline must läbimurre oleks lõpetanud Soome iseseisvuse. Soomlased suutsid Punaarmee läbimurderünnaku siiski tagasi lüüa ning jõudsid Moskvasse läbirääkimiste laua taha. Nii sõlmitigi 19. septembril 1944. aastal vaherahu. Siinkohal pole sugugi juhuslik, et sakslaste taandumine Eestist ehk operatsioon Aster algas 18. septembril.

Teine maailmasõda möllas Kesk-Euroopas veel täie hooga. Nõukogude Liit nõudis rahulepingu tingimustega soomlastelt, et nad saadaksid endised relvavennad sakslased Soome põhjapoolseimast osast − Lapimaalt − välja.

SAKSLASED LAPIMAAL

Pärast Talvesõda tundis Soome end olevat üksinda kogu maailma vastu. Rahu Nõukogude Liiduga oli sõlmitud väga rasketel tingimustel. Loovutada tuli selline osa riigi territooriumist, mis võimaldas tõhusat rünnakut Soome südamesse, kui Nõukogude Liit oleks niimoodi otsustanud. Soomlased rajasid Salpa liini arvukate välikindlustustega, kuid üksi nendega ei oleks olnud võimalik Soomet kaitsta.

Siis võtsid ühendust sakslased. Esialgu pakkus üks relvatööstur võimalust relvi osta. Sõdivate riikide relvatehased tavaliselt ei otsi omapäi välismaalt lisaturge. Relvakaupmehe oli Helsingisse saatnud Saksamaa juhtkond.

Sakslaste lahkuse põhjused selgusid Taani ja Norra okupatsiooni lõppedes. Soomlastelt paluti luba vedada Norrast puhkusel viibinud ja haavatud sõdureid Soome sadamate kaudu Saksamaale. Soomlased nõustusid, nii oli Nõukogude liitlasvägedel läbisõiduõigus Nõukogude Liidust Hangoniemi baasi ning sakslastel Norrast Pohjanlahti sadamatesse.

Euroopa poliitiline olukord arenes omasoodu ja lõpuks avastasid soomlased, et on sakslaste relvavennad sõjas Nõukogude Liidu vastu. Soomlaste jaoks oli tegu Jätkusõjaga. Jätkusõja alguses oli kokku lepitud sõjaline koostöö sakslastega. Kokkuleppe kohaselt pidid sakslaste Norras olevad väed hargnema laiali ka Soome Lapimaale. Soomlased pidid vastutama idarinde eest põhimõtteliselt Kemi- Suomussalmi liinilt lõuna pool.

Sakslased ei viibinud Lapimaal okupatsioonivägedena, vaid sõdisid enda arvates sõbraliku riigi pinnal koos riigi enda sõjaväega. Lapimaal viibivate vägede juhtimine oli soomlaste kätes ja soomlaste arvates olid sakslased seal sõdimas omal kulul ühise vaenlase vastu. Lapimaal käitusid sakslased hästi ja distsiplineeritult, suuremaid probleeme ei olnud.

LAPI SÕDA

Soome oli teinud separaatrahu, kuid Nõukogude Liidu sõda Saksamaa vastu jätkus. Moskva nõudis sakslaste kohest väljasaatmist Soomest, vastasel korral ähvardati uuesti sõjategevust alustada.

Kuulutati välja sõda Lapimaal viibivate Saksa vägede vastu, kuid esialgu oli see endiste relvavendade härrasmehelik võitlus. Sakslased olid niikuinii vägesid Soomest välja viimas, seega lahkuti vabatahtlikult. Kui inimestel on ühine eesmärk, siis ilmutatakse koostöövalmidust. Vaenlasele teatati, millal ja kus kavatsetakse avada kahurituli ning millised on selle päeva lahinguplaanid. Koostöös viidi tsiviilelanikkond jalaväe eest minema, laplased evakueeriti Rootsi.

Rootsi võttis Teise maailmasõja ajal vastu palju põgenikke. Ühe suure põgenikerühma moodustasid Lapimaa elanikud. Mõningad raskused kerkisid üles siis, kui Stockholmi ametnikud teatasid, et lehmad ja hobused ei tohi kariloomade taudide vältimiseks Tornio jõge ületada. Aga põgenikud oma kõige väärtuslikumat vara, koduloomi, ei hüljanud. Ja Rootsi piirivalve kohalik juht ei hakanud neid koduloomi ka taga ajama. Nii saabus Rootsi tuhandepealine kari ning mingeid tõbesid kaasa ei toodud. Rootsi põgenesid peamiselt jõeäärsed elanikud, nn põhjapõdralaplased jäid, sest põhjapõtru ei saanud sügisilmadega kuhugi ajada. Nemad olid hajutatult tundras ja seetõttu ka kaitstud.

Enne õige rahulepingu allakirjutamist jälgis Soome tegevust Nõukogude Liidu poolt seatud järelvalvekomisjon, kelle selja taga oli kõigi liitlaste autoriteet. Järelvalvekomisjoni nimel esitati Soome valitsusele ultimaatum: sõja mängimine Lapimaal lõpetada ja alustada tegelikku sõjategevust või muidu… Aega anti järgmise hommikuni kella kaheksani.

Asjade sellise pöördega oli arvestatud ning soomlastel varuplaan valmis. Üks jalaväerügement saadeti laevadega sakslaste jälgedes läbi viima dessanti Torniosse. Kui dessant ebaõnnestuks, pääseks ehk nii mõnigi mees põgenema Rootsi, kuid igal juhul on üles näidatud vajalikku initsiatiivi. Dessant toimus 1. oktoobril 1944. aastal veerand tundi enne järelvalvekomisjoni poolt ettenähtud tähtaja lõppemist. Üllataval kombel õnnestus see suurepäraselt. Sakslased said lüüa ja edu oli selline, et Torniosse saadeti vägesid juurde. Esimene rünnakrühm liikus mööda Tornio jõe orgu põhjasuunas, teine suundus kõigepealt lõunasse Kemisse ja sealt Kemi jõge mööda tagasi Rovaniemi. Kolmas rünnakrühm kulges Kemijõe idakaldal Ida-Lapimaad vallutama.

Sakslased olid asjade sellisest seisust ärritunud: soomlased olid hakanud ette hoiatamata tõelist sõjategevust arendama. Sakslased taganesid ja soomlased järgnesid neile. Suuri lahinguid ei toimunud, kuid nüüd ei olnud enam tegu mängusõjaga. Endised relvavennad tulistasid üksteist armuandmatult. Taganevad sakslased tegid kõik endast oleneva, et takistada soomlaste edasiliikumist ning lasksid õhku kõik ettejäävad sillad. Hävitati ka teeäärsed majad ning Lapimaa halduskeskus Rovaniemi põletati maatasa. Põletamisel oldi sakslaste moodi põhjalikud, seetõttu on peaaegu kogu Lapimaa hoonestus sündinud pärast 1944. aastat.

Keset Lapi sõda pidi Soome 1944. aasta novembris demobiliseerima oma regulaararmee. Järelvalvekomisjon eiolnud huvitatud, et Soomes oleks relvastatud ja võitlusvalmis sõjavägi.

Sõjaväe lahinguüksused vähenesid mõneks üksikuks pataljoniks. Lapi sõda jäid jätkama ajateenijad. Ega palju polnudki enam võidelda, peaaegu kõik sakslased olid juba Norras. 1944−1945. aasta talvel jälgisid umbe tuisanud Põhja- Lapimaa väikeseid teid veel vaid mõned üksikud kolonnid.

Paljud turistid on kindlasti näinud Kilpisjärvi tee ääres Karesuvantos Sturmbock Stellungi vaatamisväärsust. Seal on renoveeritud Saksa kaitsepositsioone, mille ehitust alustati juba 1942. Positsioon/ asukoht kaitses teed Norrasse.

Kui soomlased Norrasse jõudsid, olid sakslased juba lahkunud. Ja nii võitiski Soome 28. aprillil 1945. aastal Lapi sõja.

TEKST ANTTI SARASMO