Kuidas Soome parlamendi sai

Soomlastel on mõnikord hämmastavalt hea õnn, nagu näiteks aastal 1808. Siis tehti maailmapoliitika kõrvalsaadusena Soomest riik, millel oli ka oma par

Aleksander I oli lubanud Tilsiti läbirääkimiste ajal Napoleonile, et sunnib Rootsit lõpetama kaubandussuhted Inglismaaga. Selle tagamiseks oli Venemaa sunnitud alustama Soome sõda (1808−1809). Algselt pidi Soome olema vahendiks, mille abil mõjutada Rootsit oma välispoliitikat muutma. Kuid keiserlik nälg kasvas süües: maailmapoliitika tuuled muutusid soodsaks ja nii otsustati Soome liita Venemaaga.

Juriidilises plaanis oli kõige lihtsam taaselustada keskaja lõpul loodud Soome suurvürstiriik ja hakata uusvana riigi valitsejaks. Nii Aleksander I ka tegi − Venemaa tsaarist sai ühtlasi Soome suurvürst. Et uus valitseja parlamendis üksmeelselt heaks kiideti, käis riigi kaaperdamine kooskõlas seaduseparagrahvidega.

Kui Rootsi riigipäeva soomlastest esindajad ehk Soome seisused kokku kutsuti, siis sõda alles käis. Tähtsale sündmusele tuldi kokku 1809. aastal Porvoos. Keiser Aleksander I tunnustamine Soome suurvürstina ei tulnud üllatusena kellelegi.

Hilisema ajaloo käigus osutus parlamendi olemasolu ja roll pöördelistes sündmustes väga oluliseks. Sisuliselt kiitis just parlament kui Soome vürstiriigi võimuorgan heaks Soome vallutamise 1809. aastal. Vaevalt, et keiser ise oleks oma valitsuse ajal olnud huvitatud parlamendi loomisest, kuid riigipäev oli olemas ja seda ei saanud ära keelata. Nii kuulus ka edaspidi osa võimust suurvürsti kõrval parlamendile.

SEISUSTEVÕIMU AEG

Soome esimene parlament koosneski Rootsi riigipäeva Soome seisuste esindajatest. Rootsis oli parlament tegutsenud kuningavõimuga paralleelselt juba sajandeid ning kuni Soome sõjani olid soomlased osalenud Rootsi riigipäeva töös võrdsetel alustel.

Seisuste esindajad riigipäevas pidid hea seisma elanikkonna nelja traditsioonilise kihi huvide kaitsmise eest. Kõigepealt tuli muidugi aadelkond, kelle hulgast 17. sajandil olid pärit kõik riigitegelased, ning maaomanikud − suurte suguvõsade peasid oli riigipäevas umbes 200. Neile järgnes vaimulikkond luteri kiriku esindajate näol ning haritlased, näiteks ülikoolide professorid (kokku 40 inimest). Lihtrahvast esindasid kodanikuseisusest kaupmeeste ja käsitööliste saadikud (esialgu 30 ja hiljem majanduse elavnedes 70 saadikut) ning 70 talupojaseisusest riigipäevaliiget. Oma mehe parlamendis (isegi mõte naisest seisuseparlamendi liikmena oli võimatu) valis iga seisus ise. Hääleõigus sõltus ühiskonnakihi jõukusest. Vaimulikkonna esindajad valiti ametiseisundi järgi ja aadelkonda esindati oma määruste järgi. Suurtel rahvahulkadel − sulastel, talutüdrukutel ja käsitöölistel, kes ei olnud rikkad meistrid, ning naistel − ei olnud riigipäeva asjades midagi kaasa rääkida.

Tavaliselt käis riigipäevas hääletamine ühiste seisukohtade eest. Kõigepealt arutati iga seadus omavahel läbi ning seejärel vaadati, mis arvamusel seisuste enamus oli. Ei mingit kõrgtasemel regulatsiooni, kuid omal ajal oli Rootsi parlamendis toimiv demokraatia.

Soome uute suurvürstide valitsemine piirdus esialgu määruste väljaandmisega ja vanade Rootsi seaduste järgimisega. Pikka aega saadigi hakkama Rootsi seaduste ja traditsioonidega: pärast 1809. aastat ei kutsutud Soome parlamenti kokku enne, kui alles aastal 1863. Selleks ajaks oli maailm nii palju muutunud, et riigi toimimiseks oli vaja vastu võtta uusi seadusi ja kehtestada uusi makse ning nende üle sai otsustada ainult riigipäev.

Seisuste riigipäev hakkas koos käima keskeltläbi iga kolme aasta tagant ja istungid kestsid täpselt niikaua, kui võttis aega kohtuasjade menetlemine, tavaliselt paar kuud. Suurvürst või suurvürstiriigi senat saatsid riigipäevale arutamiseks ja heakskiitmiseks seaduseelnõusid. Tegutsemise alguses riigipäeval oma algatusõigust veel ei olnud.

Seisuste riigipäeva mälestuseks hoitakse Helsingis tänapäeval alles lossi meenutavat Säätytalo (seisuste maja). See oli koht, kus riigipäev tegutses. Säätytalos olid eraldi tööja koosolekuruumid vaimulikele, kodanlastele ja talupojaseisusele. Aadelkonna esindus kogunes muidugi Rüütelkonnahoones.

Poliitilised rindejooned kulgesid läbi seisusepiiride, kuid teatud küsimustes võisid ühel meelel olla nii aadlikud kui talupojad. Seisused iseenesest ei kujutanud endast poliitilisi erakondi tänapäevases mõistes, pigem võiks neid võrrelda praeguste majandusliitudega − ettevõtete, tööandjate või töötajate liitudega.

EDUSKUNNA AJASTU

Lõpuks sai riigipäeva ja seisuste ühiskonna aeg mööda. Riigi seadusi muudeti. 1905.−06. aastal kogunes kokku viimane seisuste riigipäev, mis võttis vastu uue Eduskunna valitsemiseks vajalikud seadused ning sellega oli riigipäev vajunud ajalukku.

Esimesed Eduskunna valimised toimusid 15.−16. märtsil 1907. aastal. Ajalugu muutis ennenägematu uuendus, et hääleõigust ei seostatud enam tulumaksu tasumise ega omandi olemasoluga. Eduskunna valimistel said hääletada ka kõige vaesemad, ning isegi naised! Selliste uudiste põhjal võis juba maailmalõppu ennustada.

Soome oli esimene riik Euroopas, kus naised olid hääleõiguslikud kodanikud. Ühtlasi oli Soome ka esimene riik maailmas, kus naistel oli kandideerimisõigus, s.t neid võis valida parlamenti rahvaesindajaks.

Kohalikel valimistel jõukusepõhimõte veel kehtis, seal said hääletada ainult maksumaksjatest vallaelanikud. Abielunaised ei olnud maksukohuslased. Vallalised ja ennast ise majandavad naised said hääletada, kuid vallavolikogusse neid valida siiski ei saanud.

Esimeses Eduskunnas oli mees soost rahvaesindajate hulgas 19 naist. Üle 10% piiri ehk siis 20 saadikuni tõusis naiste arv alles pärast Teist maailmasõda.

ISESEISVUMINE

Veebruarirevolutsioon Venemaal kukutas tsaari ja tema isikus ka Soome suurvürsti. Soome suurvürstiriigi valitseja staatuse üksikasju puudutavad seadused olid tühistatud 16. sajandi lõpus Rootsi kuninga Gustav III riigipöörde ajal. Kõrgeimat võimu esindas Soome suurvürstiriigis tsaar, aga kui tsaar oli kukutatud? Alguses eeldati, et Soome suurvürsti rolli ehk tsaarivõimu võtab üle Venemaa Ajutine valitsus.

Tegemist ei olnud hea lahendusega. Bolševike võimuhaaramiskatse järel juulis 1917 kehtestas Eduskund põhiseaduse, millega kuulutas kõrgeima võimu kandjaks Soomes parlamendi. Ajutine valitsus Peterburis vankus, kuid ei kukkunud ja tal jätkus veel piisavalt jõudu võidelda soomlaste seaduseelnõu ettepanekuga ning Eduskund lagundada. Korraldati uued valimised ning samal ajal muutus poliitiline olukord ka Venemaal. 15. novembril 1917. aastal kuulutati Soomes kõrgeima võimu kandjaks Eduskund, seekord juba teist korda, kuid vigadest oli õpitud. Eduskunna loomise juriidiliseks aluseks oli seekord 1772. aastast pärit seaduseparagrahv, mis nägi ette, et valitseva dünastia hääbumise korral läheb seaduslik võim kuni uue valitsuse valimiseni seisuste kätte. Soome suurvürstlik Romanovite koda oli nüüd kui mitte hääbunud, siis vähemalt kaotanud võimu. Seekord oli tegemist juriidilises mõttes vettpidava otsusega.

Kaua ei tulnud uut valitsust otsida, see tegeles juba iseseisvuse ametliku väljakuulutamisega. 6. detsembril 1917. aastal kuulutas Eduskund Soome vabariigiks ja võttis vastutuse riigi saatuse eest enda kätte. Soome oli siirdunud parlamentaarse demokraatia mängumaadele.

TEKST ANTTI SARASMO FOTOD TBG, PILDIPANK/HELSINKI

Lue lisää samasta aiheesta