Savonlinna keskaegne kindlus

Soome tuntuim ajalooline militaarehitis Olavinlinna on Euroopa põhjapoolseim keskajast meie päevini säilinud kivikindlus. Muide, keskajal lõppeski Euroopa Kyrönsalmis.

Kyrönsalmi on kaljusaar Saimaa järves, millele rajati 1475. aastal püha Olavile pühendatud tugev kindlus. Olavinlinna ehitati keset väheasustatud piirkonda ning oskustöölised tuli kohale tuua mujalt. Kõige lähemal asuvad töölised elasid Tallinnas ja seega ehitasidki kindluse tegelikult Tallinna müürsepad. Tõenäoliselt kandsid soomlased vaid kive kohale ja tegid muid abitöid. Nimelt kasutati Olavinlinna ehitusel looduslikke kive, mitte telliseid.

Kindluse otsustas Rootsi valitsus ehk kuningas rajada Lõuna- Soome kaitseks ja läbisõitude kontrollimiseks. Ehitustööde eest pandi vastutama Erik Axelsson Tott.

Just Tott oli see mees, kes andis kindlusele nime Skandinaavia rüütlite kaitsepühaku püha Olavi järgi. Keskajal oli igal Skandinaaviamaal oma kuninglikku päritolu kaitsepühak, kes eluajal oli riiki valitsenud. Taanlasi kaitses püha Knut, norrakaid püha Olav ja rootslasi püha Erik. Seega oli loomulik, et üks Olavinlinnuse kolmest tornist sai endale nime püha Eriku järgi, teised olid tavalisemad Kirikutorn ja Kellatorn.

Kindlusele nime andnud püha Olavit tunti eluajal Norra kuningas Olaf Haraldssonina, kes elas aastatel 995−1030 (valitses 1015−1030). Noore mehena võttis Olaf osa viikingiretkedest ning oli tuntud kartmatu võitlejana. Kahekümneseks saades hõivas ta oma kaaskonna abiga Norra trooni. Nooruses oli Olaf Haraldsson võtnud vastu ristiusu ja kuningaks saades tegi kristlusest Norra kohustusliku riigiusu, hankides endale selle käigus ohtralt vaenlasi.

Taani kuninga poolt läbiviidud riigipööre tagandas Olafi troonilt. Tulevane pühak langes 1030. aastal noore mehena Stiklestadi võitluses, üritades oma krooni tagasi saada. Pühakuks kuulutati Olaf Haraldsson 1064. aastal ja tema mälestuspäevaks sai tema surma päev 29. juuli.

Püha Olavi päeva tähistatakse Soomes Savonlinnas ka tänapäeval. Muuseas on Savonlinna Soome vanim linn, mis rajati 1639. aastal. Asutamise täpne päev ei ole teada, kuid igati loogiliselt peetakse selleks püha Olavi päeva ehk siis 29. juulit.

Teine Olavinlinna kindluse tornile nime andnud pühamees on püha Erik. Erik Jedvardsson oli Rootsi kuningas, kes valitses umbes aastatel 1156−1160. Tema täpne sünniaeg ei ole teada, kuid Erik mõrvati Uppsala kiriku juures 18. mail 1160. aastal. Kuningas Erikuga seostatakse ka esimest ristiretke Soome aastal 1155, mille käigus paganausulised soomlased vallutati ja ristiti. Ajaloolased küll kahtlevad, kas selline ristiretk on tegelikult üldse toimunud. Lugu võib olla seotud hoopis Erik Jedvardssoni mainekujunduspoliitikaga, sest paganate ümberpöörajatest said Rootsis rahvuskangelased. Nii sai ka Erikust Rootsi pealinna kaitsepühak, kelle kujutis ehib tänapäevalgi Stockholmi vappi.

Kolmas tähtis Olavinlinna kindlusega seotud nimi on selle ehitaja Erik Axelsson Tott (1415−1481). Tema oli Rootsi tähtsamaid riigitegelasi, mõjukast Taani suguvõsast pärit kõrgaadlik, kelle karjäär oli kogu elu jooksul seotud Rootsi kuningriigiga. Muu hulgas oli ta ka Rootsi regent ning täitis mitmel pool kuberneri kohuseid. Aastal 1467 määrati Tott Viiburi kindluse komandandiks, mis tähendas, et ta vastutas kogu kuningriigi idapiiri kaitsmise eest. Viiburi komandandina alustas ta uue kindluse ehitustöödega Kyrönsalmi saarel. Viiburis Tott ka aastal 1481 suri, olles surres 66aastane ehk siis oma ajastu arusaamade kohaselt päris kõrges eas.

EUROOPA ÄÄREALADEL

15. sajandil oli maailm hoopis teistsugune kui tänapäeval. Kes teab, võib-olla oleks Tallinna vanalinnas saanud tookord käia mööda samu tänavaid, mis veel praegugi alles, kuid kindlasti on Tallinnaski sellest ajast paljud majad muutunud.

Soome aga ei olnud sel ajal isegi veel riik, vaid pigem regioon, mille piirid olid rohkem või vähem ebamäärased. Soome kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu, kuid ka tollane Rootsi erines praegusest nagu öö ja päev. Lõuna-Rootsi, eelkõige Skåne, oli osa Taanist ja Øresund Taani kuningriigi siseväin. Rootsi riigi südameks olid Östergötland, Västra Götaland ja Svealand. Neid maakondi tähistavad ka kolm krooni Rootsi vapil. Lisaks veel suurtest järvedest natuke põhja poole jääv Uppsala ning teispool meresaari paiknev Soome – need alad moodustasid keskajal Rootsi südame. Uus pealinn Stockholm asus keset kuningriiki.

Soome kagupiir oli selge. Rannikulähedased laevateed võimaldasid saarte vahel turvalist purjetamist Viiburisse, mis oli kuningriigi lõunaosa tähtsaim linn. Viiburist lõuna pool, umbes Neeva jõge mööda kulges Rootsi ja Novgorodi vaheline piir. Soome lahe kaldal Neeva suudmes tänase Peterburi kohal asunud kindlus Nevanlinna ning Pähkinäsaari Laadoga lähedal vahetasid aeg-ajalt omanikku vastavalt sõjaõnnele ja rahulepingute klauslitele.

Neeva jõe alguses Pähkinäsaaril lepitigi 12. augustil 1323. aastal esimest korda kokku piiriküsimustes ja mõjusfääride jagamises Rootsi ja Novgorodi vahel. Selle rahu ajal jagati täpselt määratud piiripunktidega Karjala maakitsus ja üldisemalt kogu ülejäänud Soome. Rootsile jäi Karjala maakitsuse läänepoolsed osad ja Soome asustatud alad, Novgorod sai idapoolse maakitsuse ja inimtühjad metsad. Piir kulges umbes Karjala maakitsuse keskelt Raahe ja Põhjalaheni (Botnia laht) välja.

Soomes on hästi jälgitav põhja-lõuna telje poolitatud kultuurierinevus, mis peegeldub näiteks keeles: tuntakse läänemurdeid ja idamurdeid. Erinevus on nähtav ka maaharimistavades. Lääne-Soomes hariti põldu traditsioonilisel viisil, kuid Ida-Soomes viljeleti alepõllundust, mis sundis rahvast rändama aina uutesse metsadesse. Alepõllunduses raiuti mets maha, kuivanud puud põletati ja niimoodi tekkinud põllult saadi paari aasta vältel suurepärast saaki. Siis jäeti väljakurnatud põllud maha ja kui lähimetsad olid ükshaaval hävitatud, koliti edasi. Selliselt levis Savos asustus kiiresti lõunast põhja poole ja ületas Pähkinäsaari piiri. Rootsi nägi olukorda nii, et endistes tühjades metsades elasid nüüd Rootsi kuningale alluvad talupojad. Aadelkonnale kuuluvaid põlisvaldusi ega pärisorjust Savos ei tuntud. Kui sellised nähtused oleksidki üritanud seal kanda kinnitada, oleks rahvas lihtsalt minema läinud lõpututesse paksudesse metsadesse. Hea seegi, kui vaba rahvas käis kirikus ja nõustus maksma mingisuguseidki makse.

Nii palju oli põlluharijatest siiski kasu, et maakonna kaitseks tasus rajada kindlus. Euroopast, näiteks Tallinnast vaadatuna paiknes kindlus keset tühja ja asustamata maad, kus laiusid otsatuna näivad põlislaaned. Soome asus igas mõttes Euroopa servas. Võib vaid ette kujutada, millisena võis see paikkond tunduda Kesk-Rootsi tiheda asustusega harjunud ametnikele…

HILISEMAD AJAD

Olavinlinna kindlus ei ole kuigi palju sõda näinud – ründamiseks oli see liiga tugev ja liiga kõrvaline.

Põhjasõja päevil Olavinlinna siiski vallutati, kuid anti Uusikaupunki rahuga 1721. aastal rootslastele tagasi. Järgmise Rootsi-Vene sõja ajal muutus idapiir tuntavalt ja Olavinlinna läks 1743. aastal taas venelaste kätte. Venelased varustasid kindlust korralikult ja järgmises sõjas 1788 ei andnud rootslaste piiramine tulemusi. Pärast Soome sõda (1808−1809) jooksis piir juba Põhjalahes ja Olavinlinna kaotas oma strateegilise tähtsuse. Algul oli see kasarmu, siis vangla ja hiljem, kindluse lagunema hakates, ladu. Kindluse konstruktsioonid said kannatada ka tulekahjus.

Olavinlinna väärtus oli siiski vaieldamatu ja see võeti juba 19. sajandi lõpus kaitse alla. Suuremad taastustööd toimusid 1961−1975. Tänapäeval on kindlus tähtis turismiobjekt ja kuulsa rahvusvahelise ooperifestivali toimumispaik.

Tugev kindlus tagas lähikonnas rahu. Omaaegse mõõdupuu järgi vallutamatute müüride taga peeti tugevat garnisoni, nii et piirkonnas valitses kord. Olavinlinna on ka tegelikult olnud piirkonna võimas kaitsja, ilma milleta ei oleks Savo maakond arenenud nii ruttu ja nii jõukaks, nagu me seda tänapäeval tunneme.

TEKST ANTTI SARASMO, FOTO VÄRISUOMI/MATTI KOLHO

Lue lisää samasta aiheesta