Rahvuskeelest ametlikuks keeleks<\/p>\n
\n\tVallutajad rääkisid<\/strong> võõrast keelt<\/p>\n Samal ajal kui Muinas-Eesti kõrgaeg sai ümber koos suurte kaotustega Saksa rüütelkonna palga sõduritele, vallutati Soomet vaikselt, ilma suurte võitlusteta<\/p>\n<\/p>\n \n\tKuna soomlaste alistamine oli nii vähedramaatiline, siis õieti ei teatagi sellest midagi<\/p>\n Arvatakse, et rootslased tegid Soome kaks vallutus- ehk ristiretke, kuid isegi selle ümber käivad vaidlused<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome liideti Rootsiga ja seetõttu levis asustus Soome suurimatesse metsadesse<\/p>\n Tühja metsa ehk asustamata kõnnumaad ei hakanud keegi vallutama<\/p>\n<\/p>\n \n\tKaks asja oli teisiti kui Eestis<\/p>\n Rootsis ei olnud feodaalkorda, mis seega ei saanud ka Soome levida<\/p>\n Soome kõik keskaegsed kindlused olid kroonulinnad<\/p>\n Need olid kohalikud halduskeskused, kuhu toodi andameid (rahamaks muutus üldiseks alles 19<\/p>\n sajandil) ning kus asus kuninga garnison<\/p>\n Kindlus ei kuulunud mõnele aadlisuguvõsale, vaid kindluse isandaks oli kuninga poolt määratud ajaks valitud esindaja<\/p>\n Kindlustele ei kuulunud ka neid ümbritsevad maaalad, ehkki kuninga makse sealt korjati ning mis kõige tähtsam – talupojad ei kuulunud kindlusele või kindluse isandale<\/p>\n<\/p>\n \n\tTeine oluline erinevus, mis Soomet Eestist eraldas, oli kiriku positsioon ühiskonnas<\/p>\n Eestis kuulusid külad mõisale, samuti külakirikud<\/p>\n Pastoreid nimetasid oma kirikutes ametisse mõisahärrad ja tihtipeale täitsid vaimuliku kohustusi kaugemad sugulased või tuttavad, kellel kodus Saksamaal ei jätkunud tööd<\/p>\n Saksakeelne pastor Eesti maakohas oli rahvast eraldatud keelebarjääriga<\/p>\n<\/p>\n \n\tRootsis ja Soomes oli kirik iseseisev ning majandas ennast isekogutud maksudega<\/p>\n Reformatsioon muutis jumalateenistused soomekeelseks<\/p>\n Soome usupuhastaja ja peapiiskop Mikael Agricola kirjutas ka esimese soomekeelse aabitsa<\/p>\n<\/p>\n \n\tPIKAD VAIKSED AASTAD <\/strong><\/p>\n \n\tSoomlased rääkisid soome keelt, haritlaskond rootsi keelt ja nii kestis see sadu aastaid<\/p>\n Soome moodustas umbes kolmandiku Rootsi riigist, nii rahvaarvult kui pindalalt<\/p>\n Soome rootslased olid vähem esindatud Rootsis riigiametites, kuid nad domineerisid Pohjalahti idarannikul asuvates ametites<\/p>\n Soomet valitsesid rootsi keelt kõnelevad, kuid Soomes sündinud ametnikud − aadlikud ja haritlased<\/p>\n<\/p>\n \n\tLihtrahvast valitseti ja neile esitati süüdistusi rootsi keeles ning rootsi keel oli ka ainus keel, milles oli võimalik saada korralikku haridust<\/p>\n Kuigi samas oli riigile ka soomekeelsest rahvast kasu<\/p>\n<\/p>\n \n\t„Vanal heal Rootsi ajal” asus Eesti garnisonides soomlastest koosnev sõjavägi<\/p>\n Soomlased said kohalike keelest aru<\/p>\n Pärnu „Rootsi värav” peaks tegelikult olema „Pori värav”, sest Pärnu garnisoni sõjavägi kuulus tavaliselt Pori rügementi<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome keele tähtsus hakkas vaikselt muutuma alles siis, kui hakkas muutuma Soome haritlaste positsioon, kuid selleks oli vaja ühte kaotatud sõda<\/p>\n<\/p>\n \n\tHARITLASTE IDENTITEEDIKRIIS<\/strong><\/p>\n \n\tSoome sõjas 1808−1809 vallutas Aleksander I Soome ja liitis selle Venemaaga<\/p>\n Küsimus oli liidus, kus kahte sõjaväge ühendas üks valitseja<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome rootsikeelsel, kuid alaliselt Soomes elanud aadelkonnal ja haritlastel tekkis tõsine dilemma: „Kes me oleme, rootslased või soomlased?”<\/p>\n<\/p>\n \n\tÜhiskonna ülemkihtides hakkas välja kujunema Soome identiteet<\/p>\n Kuna oldi soomlased, siis pidi soome keelele kuidagi moodi ka rohkem tähelepanu pöörama<\/p>\n Aastal 1831 rajas rühm üliõpilasi Soome Kirjanike Seltsi<\/p>\n Ka tänapäeval on tegemist märkimisväärse ühiskondliku mõjuga kultuuriasutusega<\/p>\n Soome keele praktilist ellurakendamist näis aga segavat see, et esimesed aastakümned pidas soomekeelse kirjanduse edendamiseks rajatud organisatsioon oma päevaraamatut rootsi keeles<\/p>\n<\/p>\n \n\t„Kalevala” ilmus avalikkuse ette 1835<\/p>\n aastal ja sellel oli väga suur vaimne mõju<\/p>\n Tol ajal oli kogu Euroopa haaratud rahvusromantilistest meeleoludest: koguti rahvaluulet, kirjutati rahvuslikel ainetel jutte ja oldi armunud suurejoonelisse müütilisse minevikku<\/p>\n Valitsev üldine õhustik oli soodus, ehkki kokkuvõttes olid soomlased üks vähestest Euroopa rahvastest, kes sai maha muistsetest aegadest rääkiva tõelise rahvuseeposega<\/p>\n<\/p>\n \n\t„Kalevala” oli suurepärane lugu, kuid Soomes tundsid selle vastu huvi esialgu vähesed: haritlaskonna keeleoskusest ei piisanud ja lihtrahvas ei lugenud palju<\/p>\n Esimest 500 eksemplari müüdi tervelt 10 aastat<\/p>\n „Kalevalat” ei loetud ka mujal<\/p>\n Aastal 1936 välja antud raamatus räägib selle autor, et Eestis Tartus õppinud soomlaste kogukonnale kingitud 1839<\/p>\n aasta „Kalevalas” olid leheküljed lahti lõikamata<\/p>\n Siinkohal on sobilik meelde tuletada, et „Kalevipoeg” avaldati 1857<\/p>\n aastal<\/p>\n<\/p>\n \n\tSamas oli nii suurepärane olla „Kalevala”-rahvas, et aadlinoored, kes said vabalt valida, millisesse osakonda nad Helsingi ülikoolis lähevad, immatrikuleerusid soomemeelsesse ehk Savo-Karjala osakonda<\/p>\n Osakondade töökeel, nagu terves ülikooliski, oli rootsi keel<\/p>\n<\/p>\n \n\tRAHVA HARIDUSTASE TÕUSEB <\/strong><\/p>\n \n\tPärast seda, kui Napoleoni sõjad olid aastaks 1814 sõditud, oli terve 19<\/p>\n sajand kasvava jõukuse aeg<\/p>\n Aastasaja märksõna oli „tööstusrevolutsioon”<\/p>\n<\/p>\n \n\tSuurvürsti kõrvalisel valitsusalal jõukus muudkui kasvas ja nii mõnegi eduka maakaupmehe või talumehe poeg läks linna õppima ja temast sai rootsi keelt rääkiv härrasmees, kelle emakeel oli siiski soome keel<\/p>\n<\/p>\n \n\tElu, eriti majanduselu maal, arenes nii kiiresti, et kohalikud valitsused vajasid uuendamist<\/p>\n 1824<\/p>\n aastal oli soomekeelsetesse kogudustesse pürgivatel vaimulikel vaja sooritada keeleeksam<\/p>\n Suurem osa vaimulikuametitest oligi loomulikult soomekeelsetes kogudustes, seetõttu oli soome tasutaga õppijatel ametisse pääsemisel selge edumaa<\/p>\n Soomekeelsetes valdades sai 1858<\/p>\n aastal valla koosolekute töökeeleks soome keel<\/p>\n Esimene soomekeelne kool rajati Jyväskylässe 1858<\/p>\n aastal<\/p>\n See andis aluse edasiõppimiseks Helsingi Ülikoolis<\/p>\n<\/p>\n \n\tLäbimurre oli tehtud ja vastupanu rootsi keelele kasvas kahelt poolt<\/p>\n Peterburi ametnikel oli raske mõista, miks peaks kohalikku rahvast valitsetama neile võõras keeles ja miks see võõras keel peab olema just rootsi keel<\/p>\n Nii võeti kohalikuks keeleks rootsi või vene keele asemel soome keel<\/p>\n See omakorda sundis kohaliku valitsuse kõrgemaid ametnikke vastu võetud otsustest aru saama<\/p>\n Vähemalt osa ametnikest oskas soome keelt lugeda, ülejäänud usaldasid tõlkeid<\/p>\n Igatahes oli soome keel vaikselt jõudnud kroonuasutustessee<\/p>\n<\/p>\n \n\tSamal ajal kasvas ka soomekeelne haritlaskond<\/p>\n Soomekeelse kooli lõpetanuid õppis ülikoolides üha enam ja kuigi õppetöö toimus rootsi keeles, oli soome keel tähtsam, ka tulevastes ametites<\/p>\n Samal ajal hakkasid Soomes sügavalt juurdunud rootsikeelsed pered õppima soome keelt, kõrgem klass õppis rääkima teenijaskonna keelt<\/p>\n Osa neist läks isegi nii kaugele, et hülgasid rootsi keele, mis oli tegelikult nende emakeel, sootuks ja hakkasid rääkima ainult soome keelt<\/p>\n Paljudel juhtudel muudeti ka perekonnanimi soomepäraseks<\/p>\n<\/p>\n \n\tKEELEVÕITLUS<\/strong><\/p>\n \n\tKeelevõitlus või õigemini keelte võitlus lahvatas suure leegina 1863<\/p>\n aastal<\/p>\n Keiser Aleksander II, kelle kuju asub Helsingis Senatintoril, andis välja korralduse, et soome keel tehtaks võrdseks rootsi keelega kõikides Soomet puudutavates asjades<\/p>\n Võit oli rohkem teoreetiline kui praktiline<\/p>\n Pikk üleminekuaeg andis põhjust lükata kõik uuendused kuhugi kaugesse tulevikku<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome keele tõusu oli aga siiski võimatu peatada, sest juba 1847<\/p>\n aastal oli rajatud esimene Soome päevaleht Suometar<\/p>\n Soomekeelseid lehti oli ilmunud ka varem, kuid need olid kohaliku tähtsusega ja lühikese elueaga<\/p>\n<\/p>\n \n\tKeelte võrdsus ei edenenud ja seepärast oli 1883<\/p>\n aastal vaja seadusega sätestada, et alamad ametnikud pidid kasutama soome keelt soomekeelsetes valdades ja kõrgemate ametnike määrused tuli teatavaks teha kohalikus keeles<\/p>\n Soome keelest oli saanud halduskeel<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome keele lõplik läbimurre toimus 1906<\/p>\n aastal, kui korraldati esimesed parlamendivalimised, milles ka naistel oli hääleõigus<\/p>\n Varem oli Soomes parlamendiks olnud seisustekogu, kuhu aadlikud, vaimulikud, haritlased ja talupojad valisid enda hulgast sobivad esindajad<\/p>\n Parlamenti valis aga kogu rahvas ja enamik rahvast oli soomekeelne<\/p>\n Nii sai ka parlament soomekeelseks<\/p>\n<\/p>\n \n\tSoome keelest sai rahvuskeel<\/p>\n<\/p>\n \n\tTEKST ANTTI SARASMO; FOTO ATENEUM\/ KKA \/ HANNU AALTONEN, AKSELI GALLEN-KALLELA: AINO-TARU, TRIPTYYKKI, 1891<\/p>\n