Kuningaspresident<\/p>\n
\n\tNii Eesti kui Soome<\/strong> olid 1930. aastate lõpus mõlemad presidentaalse valitsusvormiga riigid. Presidendil oli riigis tegelik võim ja tema õigused olid suured. Presidendivõimul olid mõlemas riigis siiski väga erinevad juured. Soomes ulatuvad need tagasi ootamatu ajaloopöörde ja Rootsi kuningas Gustav III-ni.<\/p>\n \n\tGUSTAV III JA ALEKSANDER I <\/strong><\/p>\n \n\tRootsi viimane ainuvalitseja oli kuningas Karl XII. Ainuvalitseja oli kuningas Jumala armust ja esindas Jumala võimu maa peal. Umbes nii tol ajal absolutismi olemust põhjendati.<\/p>\n \n\tRootsi suurriigiajastule pani punkti pikaleveninud Põhjasõda (1700−1721) ja suurimaks süüdlaseks peeti ainuvalitsejast kuningat. Sõjaretke käigus Karl XII hukkus ning järgmise kuninga võimuulatusele kehtestati juba ranged piirangud. Võim Rootsi riigis (kuhu Soomegi kuulus) oli läinud riigipäeva kätte. Nii kindlalt, et mingil ajal oli parlamendis kasutusel tempel, millega uutele seadustele lisati kinnituseks kuninga allkiri.<\/p>\n \n\t1771. aastal tõusis Rootsi kuningaks kahekümneviieaastane Gustav III. Teda ei rahuldanud kuninga ametikoht kummitempli aseainena, ta ihaldas tõelist võimu. 21. augustil 1772. aastal tegi Gustav III sõjaväe kaasabil riigipöörde. Rootsis ei taastatud ainuvalitsust, kuid uues põhiseaduslikus ühendkuningriigis oli kuningal riigiasjadesse sekkumiseks palju suuremad võimalused.<\/p>\n \n\tKuninga kätes oli täidesaatev võim, s.t valitsus tegutses tema alluvuses. Kuningal oli ametisse nimetamise õigus, s.t ta määras riigi ametipostidele talle sobivad inimesed. Kuningas otsustas, kuidas riigi rahasid kasutada. Uute maksude määramiseks pidi ta riigipäevalt siiski nõusoleku saama. Nii kuningal kui riigipäeval oli uute seaduste vastuvõtmisel vetoõigus, kuid riigipäeva kokku kutsuda sai ainult kuningas.<\/p>\n \n\t18. sajandi Rootsi riigiõigus on Soome presidendiga otseselt seotud. Teatavasti vallutas Venemaa aastatel 1808−1809 toimunud sõjas Rootsi kuningriigilt Soome alad. Sõda alles kestis, kui tsaar Aleksander I kutsus Porvoos kokku Rootsi riigipäeva Soome esindajad. Jalgratast ei olnud vaja leiutada. Rootsi kuninga volitused olid nii ulatuslikud, et Aleksander I ei pidanud tegema muud, kui hakkama Rootsi kuninga õigustes Soome valitsejaks. Soomest sai suurvürstiriik ja Vene tsaarist Soome suurvürst.<\/p>\n \n\tSoomlased lõikasid tõsiasjast, et Soomet ei ühendatud Venemaaga samadel alustel kui Eestit, palju kasu. Soome Suurvürstiriik oli riik riigis, vaid selle valitseja oli Vene keiser.<\/p>\n \n\tKERENSKI JA LENIN<\/strong><\/p>\n \n\t1917. aasta Veebruarirevolutsiooni käigus kukutati Vene tsaar. Kui Venemaast sai vabariik, kadus ka Soome suurvürst. Kes siis hakkas Soome suurvürstiriigis vanu Rootsi kuninga õigusi kasutama?<\/p>\n \n\tSuurvürsti võim läks Soomes üle senatile ehk valitsusele. Senat oli demokraatlikult valitud parlamendi toetust nautinud parlamentaarne valitsus. Pärast Veebruarirevolutsiooni valitses mõnda aega arvamus, et keisri võim oli üle läinud Ajutisele valitsusele ja nii oli Kerenskist saanud Soome ametlik riigipea.<\/p>\n \n\tSegases olukorras kuulutas Soome parlament (Eduskunta), et kõrgeima võimu kandja on Soomes rahvas, mitte Venemaa valitsus. Sellest avaldusest oli vaid lühike samm iseseisvuse väljakuulutamiseni.<\/p>\n \n\tSoome kuulutati iseseisvaks ja heade tavade kohaselt mindi sellest teatama riigile, millest oldi just lahti rebinud. 1772. aastal Rootsi kuninga poolt röövitud ja 1808. aastal tsaar Aleksander I poolt omastatud võim oli ametlikult sattunud Lenini kätesse. Kuid Lenin ei olnud ju enam Soome suurvürst. Seega tunnustas Lenin Venemaast irdunud suurvürstiriiki ja asi oli ühel pool.<\/p>\n \n\tJÄLLE KUNINGAS<\/strong><\/p>\n \n\tSamal ajal hävis Soomes parlamentarism. Seadusandliku kogu valimisi peeti 1917. aasta 1.−2. oktoobril ning nendel valimistel kaotasid vasakpoolsed enamusele. Ajastu oli radikaalne ja inimesed ühes sellega. Vasakpoolsed ei nõustunud parlamendivalimiste tulemustega. Soomes puhkes kodusõda, mis lõppes alles mai alguses 1918. aastal.<\/p>\n \n\t„Revolutsioon” pani paljud parempoolse maailmavaatega inimesed mõtlema, milline võiks olla stabiilsuse garantii. Ehk oli siiski targem valida uus kuningas? See oleks ikka veel olnud seaduslik lahendus, sest Soome suurvürsti ei olnud troonilt kukutatud − troon oli lihtsalt tühi.<\/p>\n \n\tKuningaotsing edenes omasoodu ja lõpuks valis parlament erakorralisel istungil 9. oktoobril 1918. aastal Soome kuningaks Hesseni printsi.<\/p>\n \n\tEnne kui vastne kuningas jõudis oma uude riiki, veel enne seda, kui ta oli ametlikult nõustunud krooni vastu võtma, varises Saksa keisririik kokku (9.11.1918). Saksamaal sündinud kuninga idee aegus ja kogu projektist loobuti.<\/p>\n \n\tKUNINGA PÄRAND<\/strong><\/p>\n \n\tUus parlament valiti märtsis 1919 ja see sätestas Soome uue riigikorra − Soomest sai vabariik. Uuele vabariigile valiti esimene president 1919. aasta juulis.<\/p>\n \n\tSoome suurvürsti ja plaanitud Soome kuninga volitused olid suured. Need kandusid paljuski üle presidendile. President nimetas ametisse valitsuse, millele pidi kuuluma parlamendi usaldus. Presidendil oli õigus vajadusel parlament lammutada ja määrata uued valimised. Presidendil olid ka suured õigused ametissemääramise osas, ta oli kaitsejõudude ülemjuhataja (sõja puhkemise korral võis ta vastavad volitused kellelegi üle anda) ning loomulikult juhtis president Soome välispoliitikat.<\/p>\n \n\tVastavaid õigusi kasutasid ulatuslikult nii Svinhufvud (1931−1937) Mäntsälä mässu (Soome „vapside” relvastatud riigipöördekatse) maha surudes, Risto Ryti (1940−1944) sõjaseisukorras, J. K. Paasikivi (1946−1956) nn ohuaastatel pärast II maailmasõda kui Urho Kekkonen (1956−1982) lihtsalt niisama.<\/p>\n \n\tKekkoneni pika valitsusperioodi järel hakati presidendi rolli ümber kujundama. Esimene muutus oli kuueaastase ametiaja jagamine kaheks. Seejärel hakati presidendi volitusi vähendama. Vähendamine toimus iga kord põhiseadust muutes ja nii, et muudatus hakkas kehtima järgmise presidendi ametisse astumisel.<\/p>\n \n\tSoome tänase presidendi Sauli Niinistö õigused sarnanevad järjest enam Eesti Vabariigi presidendi õigustele, kuid Soome presidendil on ikka veel pisut rohkem võimu.<\/p>\n \n\tSoome president ajab välispoliitikat koos valitsusega. Samas kõik EL küsimused on puhtalt valitsuse rida. Presidendil on endiselt ametissemääramise õigus, muu hulgas maksab tema sõna Soome panga presidendi ja õiguskantsleri valikul. Soome parlamendis arutatavad seadused esitatakse kinnitamiseks presidendile. President võib parlamendis heakskiidetud seaduse kinnitamist edasi lükata, saates selle hindamiseks ülemkohtusse. Rahuajal on president kaitsejõudude ülemjuhataja nagu Eestiski. Ka on tal armuandmisõigus ja õigus jagada autasusid.<\/p>\n \n\tPalju ei ole enam kuninga pärandist järgi jäänud. Soome presidendivõim on teadlikult üles ehitatud nii, et president ei peaks igapäevaelu tasandil poliitikasse sekkuma. See, mida ei ole võimalik piirata, on autoriteet. Soome president valitakse rahva poolt otsevalimistel, kusjuures presidendivalimiste aktiivsus on tavaliselt palju suurem kui Eduskunna valimistel. See on ka peamine põhjus, miks kõik erakonnad püüdlevad kirglikult presidendi ametikohta. Kuigi president on sunnitud järjest enam taanduma käegakatsutavast võimust, on ta siiski rahva poolt valitud ning tema poliitiline taust mõjutab riigi üldist poliitilist atmosfääri. President on endiselt tähtis.<\/p>\n \n\t <\/p>\n \n\tTEKST ANTTI SARASMO, FOTO TBG<\/p>\n