K\u00f5ige suurem ja kallim ehitust\u00f6\u00f6, mis Soomes kunagi tehtud, osutus t\u00e4iesti \u00fcleliigseks. Valmis ta ei ole saanud ja kasutust pole ka leidnud.<\/p>\n
\n\tSalpalinja on kaitseliin, mille ehitamist alustati kohe pärast Talvesõda 1940. aasta kevadel. Salpalinja oli mõeldud kaitsma kogu Soome idapiiri ning plaanide kohaselt pidi selle pikkuseks tulema 1200 km. Salpalinja on ülekaalukalt kõige kallim kunagi Soomes kavandatud ehitusprojekt ja ka kõige kallim ühekordne objekt ainuüksi nende tööde põhjal, mis tookord lõpule jõuti viia. Salpalinja oli nii mahukas ettevõtmine, et ainuüksi ehitustöödele kulus riigi eelarvest 5%.<\/p>\n
\n\tVaherahu ajal, mis kestis Talvesõjast Jätkusõjani, oli Soome riigil teisigi tähtsaid kulutusi. Talvesõja purustused vajasid likvideerimist, armee varustus uuendamist, tööstusele tuli hankida toorainet, Euroopa sõjapõgenikele ja nn Moskva rahuga loovutatud piirkondade elanikele tuli rajada uued kodud. Sellest hoolimata valati Kagu-Soome metsades ja põldudel betooni.<\/p>\n
\n\tUUE PIIRI KAITSEKS <\/strong><\/p>\n \n\tTalvesõda lõppes 1940. aastal Moskva rahuga. Soome kaotas selle lepinguga Karjala maakitsuse, Viiburi ning eelkõige Soome lahe ja Laadoga vahelise Vuoksi jõe osa, kus Nõukogude Liidu rünnak Talvesõjas oli peatatud ja kus Jätkusõjas 1944. aasta suvel õnnestus peatada idanaabri järgminegi rünnak.<\/p>\n \n\tSoome sõjalist rolli muutis uus piir oluliselt. Varem oli alati arvestatud nn ida ohu peatamisega Karjala maakitsusel, mille maastik soosis kaitsjat ega võimaldanud ründajal oma ülekaalu eeliseid rakendada. Uus piir avas ukse Soome sisemaale ja võimaldas juurdepääsu Saimaa järve tagustele aladele. Soomele oli selge, et uus piir pigem ohustas Soomet kui parandas Leningradi julgeolekut. Ometi oli just Leningradi julgeolek olnud Talvesõja ametlik ettekääne, ehkki selle tagamiseks oleks ka kõige hullema paranoia korral piisanud lihtsalt kaitseliini rajamisest Karjala maakitsuse keskosa järvepiirkonda.<\/p>\n \n\tRiigikaitse seisukohast võttis uus piir Soomelt kõik geograafilised eelised − kitsuste ja veestiku poolt pakutava kaitse. Kaitset läks aga vaja, sest idapiiri tagant ähvardav agressor oli liiga ülekaalukas, et tema vastu edukalt võidelda ilma maastiku poolt antavate eelisteta. Kui loodus enam kaitset ei pakkunud, siis tuli see inimkätega rajada.<\/p>\n \n\tKIBEKIIRE TÖÖ <\/strong><\/p>\n \n\tPärast Moskva rahu taandus Soome armee uue piiri taha. (Need piirid kehtivad tänapäevalgi.) Kohe hakati kavandama ka uut kaitsestrateegiat.<\/p>\n \n\tKaitseliinide ehitamine vahetult piiri äärde ei ole üllatusrünnakuid silmas pidades mõttekas, sest reservvägede positsioonidele paigutamine nõuab paratamatult aega.<\/p>\n \n\tKaardilt vaadates oleks muidugi sobiv koht Kymijoki, mis on suurim järvestikust Soome lahte voolav jõgi. Kuid Kymijoki on liiga väike ja asub liiga kaugel läänes. Madalate kallastega kitsas jõgi ei oleks ründavale armeele olnud mingi tõsine takistus.<\/p>\n \n\tUus kaitseliin taheti rajada Kymijokist itta ning lõpuks jäädi pidama jooneni, mis kulgeb Soome lahest Virolahtist kuni Saimaa lõunatippu. Selle piirkonna kaudu oleks Sise-Soomet olnud kõige kergem rünnata. Ametlikult oli see Salpalinja tähtsaim kaitseliin Virolahti−Taaveti joonel.<\/p>\n \n\tSalpalinja jätkus muidugi Saimaa teisel kaldal põhja suunas, olles kavandatud kogu idapiiri kaitsmiseks. Ehitustööd keskendusid esialgu aga enim ohustatud Kagu-Soomele. Salpalinja põhjapoolne osa jäigi peamiselt paberile ning ehitustöid ei jõutud kunagi isegi alustada.<\/p>\n \n\tVirolahti−Taaveti liinil alustati tööd peaaegu kohe pärast Moskva rahulepingu sõlmimist. Karjalast väljatoodud üksused viidi uutele positsioonidele ja need alustasid otsekohe asukohtade kindlustamist. Keset rahulikku maastikku tõmmati okastraat, labidad löödi külmunud maasse, kaevati kaitsekraave ning ehitati muldonne.<\/p>\n \n\tSamal ajal kui kompaniid ja pataljonid kaevasid endale võitluskohti ja kindlustasid positsioone, moodustati spetsiaalne Salpalinja ehitusorganisatsioon, et tagada suurejoonelise ehitustöö parem juhtimine.<\/p>\n \n\tPlaanid olid tõesti suured, Salpalinjast pidi saama ümbes 10 km sügavune betoonpunkrite võrgustik, mis oleks pidanud rünnaku peatama. Muid võimalusi rünnaku takistamiseks ei olnud, sest liinist tagapool maastik enam looduslikku kaitset ei pakkunud. Valida oli kahe võimaluse vahel: kas peatada potentsiaalne rünnak Salpalinjal või kaotada Lõuna-Soome.<\/p>\n \n\tSOOME SUURIM EHITUSTANNER <\/strong><\/p>\n \n\tSalpalinjat ehitati järk-järgult nii, et iga etapp täiendas eelmist. Ehitustegevus algas Teise maailmasõja aegse kaitseliini põhielementide − kuulipildujapesade − rajamisest. Maastikult leiti kuulipildujatele sobivad kohad ja sinna rajati betoonist punkrid. Kuulipildujaüksuste ümber paigutati jalaväeosad ning kuulipildujapunkri lähedusse jalaväe betoonist laskepesad. Väeosad kindlustati tankitõketega, mis tavaliselt kujutasid endast tohutu suurte graniitkivide mitmerealisi liine.<\/p>\n \n\tKui eesliini kuulipilduja- ja jalaväepunkrid olid valmis, alustati järgmise liini ehitust selle taga. Maastikust sõltuvalt olid liinidevahelised kaugused erinevad, kuid kindlasti sai teisest liinist alati tulistada esimest. Ja seejärel oli plaanis ehitada kolmaski liin ning pärast seda veel hulgaliselt uusi kaitsepunkreid. Vahemaa eesliini tankitõkkest viimase tagalas asuva punkrini oleks olnud ligikaudu 10 km. Seega pidi Salpalinjast saama kuulipildujapesade kombineeritud võrgustik, mis oleks ründaja ja tema jõu lihtsalt neelanud.<\/p>\n \n\tTankitõkkeid oli planeeritud mitte ainult esimese liini ette vaid kõikjale, kusjuures jalaväelastest kaitsjaid oleks punkritest toetanud suurtükivägi. Vanade tankide tornid maeti maha ja nii saadi kiiresti ning lihtsalt soomustatud suurtükitorne.<\/p>\n \n\tKaitseehitiste raskuskese asus kõige kardetavamatel ründesuundadel ehk Virolahti−Taaveti joonel ja seal jõuti töödega ka kõige kaugemale.<\/p>\n \n\tKaitseliinide rajamisel osales üheaegselt 35 000 meest ja peaaegu kõik kaevandusmasinad, mis Soomest leiti. Virolahti-Taaveti vaheline maastik, kuhu Salpalinja planeeriti, oli nimelt kohati väga kaljune ja isegi kaevikud tuli kaljusse lihtsalt sisse raiuda.<\/p>\n \n\tEhitustöölised elasid barakkkülades, kus olid hooldusdepood veoautodele, kütusejaotuspunktid, sööklad ja kohvikud – kõik, mida väikese linna suurune töömeestevägi võiks vajada, asudes ehitustöödel keset maad ja metsa. Suurt abi sel keerulisel ajal pakkus naiskodukaitse ehk Lotta-Svärd. Ehitusel oli ühel või teisel viisil abiks üle 2000 lotta, muu hulgas vastutasid nad toitlustamise eest.<\/p>\n \n\tVaherahu ajal jõuti ehitada palju. Betoonpunkreid saadi valmis 728, kaevikuid kaevati ja kaevandati 350 km, tankitõkkesse asetati 350 000 rahnu. Salpalinja ehitus käis täie hooga ja täielikuks valmimiseks oleks kulunud veel kaks või kolm aastat, kuid puhkes Jätkusõda. Jätkusõja rinne jäi kaugele itta, Salpalinja muutus tarbetuks ja ehitustööd lõpetati.<\/p>\n \n\tKui 1944. aasta suvel murdis Nõukogude Liidu suurrünnak Karjala maakitsusel Soome kaitsest läbi, hakati Salpalinjat korrastama, muu hulgas tegeleti punkrite varustamisega. Sõja lõpp tõmbas kriipsu alla viimastelegi töödele kaitseliinil, mille ametlik nimi kõlas kaunilt − Suomen Salpa − ja mis on laiemalt tuntud Salpalinjana.<\/p>\n \n\tTEKST ANTTI SARASMO, FOTOD MIKA HONKALINNA<\/p>\n