Soomele uus president<\/p>\n
\n\tSelles osalevad kaks esimeses voorus enim hääli saanud kandidaati.<\/p>\n
\n\tKüsitluste ja gallupite põhjal on selge, et presidendiks valitakse Sauli Niinistö Koonderakonnast (Kokoomus). Vääriline vastaskandidaat on talle ekspeaminister Paavo Lipponen (SD). Roheliste kandidaadi Pekka Haavisto, Keskerakonna (Keskusta) esindaja Paavo Väyryneni, Põlissoomlaste (Perussuomalainen) mees Timo Soini ja väiksemate parteide kandidaatidele on toetus suhteliselt väike, kuigi kõik eelpool nimetatud isikud on kogenud poliitikud. Niipalju hääli sellele seltskonnale siiski läheb, et kindlasti osutub vajalikuks ka teine voor.<\/p>\n
\n\tSoomes on presidendil ühiskonnas toimuvale suur mõju. Urho Kaleva Kekkonen valitses riiki mitte just päris ainuvalitsejana, kuid ega palju ei puudunud ka. Sellest ajast on presidendi volitusi kärbitud ning tähtsamate otsuste tegemise õigus on üle läinud parlamendile. Keskne koht poliitikas kuulub nüüd peaministrile, kuid paljud olulised ülesanded, eelkõige välispoliitika valdkonnas, on endiselt presidendi kanda.<\/p>\n
\n\tVälispoliitika on ka valimisvõitluse keskne teema. Eriti tõuseb esile NATO liikmelisus. Huvitav on näha, kas keegi kandidaatidest julgeb astuda ühemõtteliselt välja NATOga liitumise poolt. Võib ju vähemalt loota, et kandidaadid söandavad juba enne valimisi paljastada oma seisukohad sõjaliste liitude suhtes. Siis oleks valijatel oma hääle andmiseks peale näo eelistamise ja stiilipunktide jagamise kordki ka mõni tõsiselt võetav põhjus.<\/p>\n
\n\tJulgen siiski kahelda. Pakun, et tulemas on tavalised igavad valimised, kus lõpuks osutub valituks ootuspärane favoriit. Ja nagu ikka, prognoositust väiksema häältearvuga. Ja et antud lehenumber on levis ka pärast valimisi, siis palju õnne, Sauli Niinistö!<\/p>\n
\n\tJukka Arponen<\/strong><\/p>\n \n\tpeatoimetaja<\/p>\n