Ruska saab hoo sisse öökülmadega.

Lapi sügise kolm aastaaega

Põhjapoolsetes piirkondades vahelduvad aastaajad hoopis teistmoodi kui siinsetel laiuskraadidel. Lõuna-Soome tavalise pikkusega sügise sisse mahub Lapimaal tervelt kolm selgelt eristuvat "aastaaega": ruska, esimene lumi ja kaamos.

Umbes nädalapikkune vara sügisene tundramatk kulges madalate hallide pilvede all suuremas või vähemas vihmamärjas. Tundrakaskedel olid mõned lehed juba kolletunud ja mustikavarred hakkasid värvi muutma, kuid muus osas oli maastik veel üsna hilissuvine.

Siis ühel ööl tuul pöördus ja ilm muutus. Külm põhjatuul puhus taeva pilvedest lagedaks ja tõi kaasa esimesed öökülmad. Hommikul oli taevas kirgassinine ja kõnnumaa nõlvad kirendasid värvidest. Seisime telgi ees ja vaatlesime mõnda aega täiesti sõnatult silme ees avanevat värvidemängu.

Ruska’ks nimetatakse Lapimaal sügisest lehtede kolletumise aega. Tundrakaskede kollased ja punased lehed kannavad nime puuruska. Kõige eredamalt väljendub aga ruska maapinnal. Tundrate Lapimaa levinuim puu on vaevakask. Vaevakaskede põõsastik katab tundurite nõlvu, jõeorge ja soid. Nagu harilikud kased, nii tõmbuvad ka vaevakased maaruska ajal oran˛iks, sügavpunaseks ja violetseks. Üheaegselt avaneb pilgule kogu kaskede võimalik värvigamma. Kirgastes värvides sügisene kõnnumaa on tõeliselt unustamatu vaatepilt.

Ruska ei ole igal aastal ühesugune. Puuruska ja maaruska ei pruugi ajaliselt kokku langeda. Ruska võib kulgeda ka järkjärgult: algul natuke värvi siin ja seal, siis aga ühtäkki täie rauaga... Värvidemängu intensiivsus sõltub lõppenud suve kuivusestniiskusest ja mitmetest muudest asjaoludest. Kummalisel kombel valmistab enamik ruskamatkadest aga huvilistele hoopis pettumuse. Kogetunähtu on küll kaunis, kuid tihti mitte nii külluslik kui eelneva info põhjal loodud kujutluspilt.

Ruska’le annavad tõelise hoo sisse esimesed korralikud öökülmad. Ruska’t saab olenevalt paikkonnast imetleda augusti viimasest nädalast kuni septembri keskpaigani. Aastate lõikes on erinevused suured ja ruska kõrgajal õigesse kohta sattumine täielik õnnemäng.

Kõige imelisemat ruska’t olen näinud Kevo looduspargis, Kevo kanjonis. Looduspargi kõrval kulgeb tundureid ja orge läbiv matkarada, mida mööda kõndides meenuvad tahtmatult Metsiku Lääne filmid. Kanjoni põhjas kasvavad lehtpuud, mis sügiseti tõmbuvad kirgaskollaseks, tundurinõlvad koos kääbuskasevõsaga lisavad punaseid toone, purpurit ja violetti. Tookord oli septembri teine nädal.

Esimene lumi

Lapi sügises läheb ruska septembri lõpul kiiresti üle "vahetalveks." Esimene lumi sajab maha alles kollastele lehtedele. Püsiva lumikatte saab Lapimaa tavaliselt oktoobri keskpaigas.

Esimese lume aeg septembri lõpus ja oktoobri alguses on kaunis ja vaikust tulvil vaatepilt. Lund sajab mitu korda, vahepeal taas sulades, enne kui talv sügisest lõplikult võitu saab. Ilmad on tuulised, kargelt külmad ja vahetevahel kirkalt päiksepaistelised.

Tundrakaskedel on veel üksikuid langemata kollaseid lehti. Lume sulades jäävad maastikul kontrastsete valgete täppidena silma lumepüüd. Ennatlikult maskeerimisrüü võtnud linnud on sel ajal küll kõike muud kui kaitstud ning peavad lootma vaid kiire püsilume saabumisele.

Kõik Lapi suusakeskused reklaamivad "esimese lume turismipakette" juba oktoobris. Kesk- Lapis ongi selleks ajaks sadanud tavaliselt nii palju lund, et käiku saab lasta esimesed suusarajad. Laskumisnõlvade avamine sõltub aga suuresti sellest, kas lumekahurite käivitamiseks on piisavalt kogu ööpäeva püsivaid miinuskraade.

Esimese lume ajal matkama minnes saab matkaja väga tõenäoliselt märjaks. Lapimaal sajab sel ajal vaheldumisi kord vihma, siis jälle lörtsi ja lund. Matkaraja peaks sel ajal valima nii, et öömaja asuks kindla katuse all, kus saab riideid kuivatada. Sügisel võib esineda ka ootamatuid tugevaid torme, mis muudavad turvalise ööbimisvõimaluse veelgi tähtsamaks. Septembri lõppu ja oktoobri algusesse plaanitud matkale pole tarvis veel suuski kaasa võtta. Lund küll sajab, kuid kõikjal Lapimaal saab kuni novembri alguseni liikuda jalgsi.

Kaamos

Polaarjoonest põhja pool on suviti polaarpäev – mõnda aega päike ei laskugi silmapiiri taha. Talvel on vastupidi: aega, mil päike ei tõuse isegi päeval, nimetatakse kaamoseks.

Ei, kaamos pole pimedus, vaid püsiv videvik. Talvel on Lapimaa lumine ja see kompenseerib suurel määral valguse vähesuse. Väljas saab liikuda ka muul ajal kui keskpäeva kõige heledamas hämaruses. Pimedavõitu siiski on ja seetõttu nõuavad eeskätt mäesuusakeskuste territooriumid ja laskumisnõlvad kunstvalgustust.

Kaamose ajal ei ole õhutemperatuur kogu aeg stabiilne – see kõigub rohkem kui 30kraadisest öisest pakasest kuni vähem kui 20 miinuskraadini päeval. Lund on suusatamiseks piisavalt igal pool. Siiski on suuskadel liikumine mujal kui rajamasinatega tehtud radadel raske. Soojakraade näeb Lapimaal alles kevadel ja seega meenutab tuhkjas lumi jahu või putru, millesse inimene sisse vajub, muutes liikumise üsna võimatuks.

Kaamosmatku viiakse lumeolude tõttu läbi peamiselt nn Käsivarre-Lapis. Seal on Jäämere tuuled puhunud lagedal kõnnumaal laiuva lumevaiba kõvemaks ja kandvamaks. Kaamoseaegne Käsivars on juba päris arktiline piirkond, kuhu ei tasu matkama minna enne kevadtalve, kui tegu pole just ekstreemsusi otsivate kogenud talimatkajatega.

Parim viis kaamost nautida on siiski puhkemajakeses. Rahustav vaikus ja hämarus, võibolla väike "keskpäevane" suusaretk, seejärel lebotamine, saunaskäik ja söömine. Televiisorit ei tasu vaadata, kaasa võiks võtta raamatuid ja lauamänge, et saada kaamose ürgsest rahust täielik elamus.

tekst ja fotod: Antti Sarasmo

pdf
Lae alla eestikeelse The Baltic Guide ajalehe pdf-versioon